Hei, rõõm Sind kohata!

Läbi oma elu olen tundnud, et olen veidi teistsugune, natuke tulnukas. Ma ei sobitu justkui kuskile ja samas öeldakse, et jõuan igale poole. Olen olnud rahutu loomuga ja uudishimulik juba lapsest saati, kuid minu lapsepõlves ei kiputud küsimusi eriti küsima, pigem kuuletuti ja tehti nii nagu öeldi. Võttis aega 30 aastat ennem kui õppisin küsima elus ühte lihtsat küsimust - MIKS?
Sama küsimust kutsun ka Sind, armas sõber, kes oled leidnud tee siia, küsima, või kui tunned, et ei taha üksi küsida, ega mõtiskleda ja tunned, et justkui ei jõua kuskile, siis võta minuga ühendust ja hoian Sul käest ning juhin Sind läbi sellest kohast, kus tunned, et oled kinni.

minu lugu

Ma olin see "ebamugav" laps. Võitlesin juba varakult kõige vastu. Ma ei saanud aru, MIKS peab koolis käima? Ma ei mõistnud tihti sotsiaalseid norme ja eirasin reegleid. Ma ütlesin välja valimatult kõik, mis mu keelele tuli. Mul polnud vähimatki ettekujutust, et on olemas maailmas, kus on täiesti okei küsida ja seada kahtluse alla eksistentsiaalseid küsimusi. 

Kui lõpetasin gümnaasiumi, seisin valikute ees, mida õppima minna, aga kuna mitte üks eriala mind ei kõnetanud, lubasin endale hoopis vaheaasta ja läksin tööle. See oli kohutav surve ja kriitika, mis langes mulle kodustelt osaks, kõigil oli oma arvamus, kuidas ja mida ma oma eluga tegema peaks, aga ainult mina teadsin, teadsin, et ma ei peatu selles hetkes ja mul on elus siiski teine missioon kui töötada teeninduses.

Peale vaheaastat ja ühte head pidu, istusin oma vanemate kodus diivanil ja raadiost tuli reklaam, et oodatakse sisseastumiskatsetele erinevatel erialadel inimesi, miskipärast kohe jäi kõrva, et on selline eriala nagu "Rahvusvahelised suhted ja diplomaatia", sel hetkel ma teadsin, see on midagi mulle! Kuidas ma seda teadsin? Pole õrna aimu, lihtsalt tunne ütles, et see on mulle. Ma ei pidanud pettuma, need olid tõesti minu elus ägedad kolm aastat!

Ülikooli viimasel aastal sai mulle selgeks, et ma tahan veel midagi. Ma olin lapsena unistanud kosmeetiku erialast. See sai alguse ühest ülivägevast naisest, kes on tänaseni mu ema sõbranna. Vaatasin lapsena juba talle alt üles ja teen seda tänaseni. Tänaseks on ta muidugi sootuks teisel erialal, omandanud mitu kõrgharidust ja töötab väga kõrgel tasemel teadust tehes ning inimesi seeläbi aidates.

Läksingi! Omandasin veel kosmeetiku eriala, kolisin Tallinnast väikelinna Paidesse elama, käisin kooli kõrvalt tööl juba kosmeetiku erialal ning oma kursuse lõpetasin juba suure kõhuga esimest last kandes. Peale oma esimese lapse sündi kutsuti mind tööle juhatama Noortekeskust. Mul polnud õrna aimugi, mida see tähendab, aga võtsin pakkumise vastu ja asusin tööpostil õppima. Siinkohal tegi elu aga huvitava plottwisti: saime esimese lapsega üsna keerulise, meditsiinilise diagnoosi ja olin sunnitud päevapealt töölt lahkuma ning hakkama elama haiglate vahet. Samal päeval sündis Lizabella Ilukodu, minu esimene päris enda ettevõte ja ilusalong, mille asutasin Paidesse ja millega tegelesin kokku lõpuks pea 10 aastat.

Ilusalongi avades, üllatas elu mind taas, olin nüüd juba oma teise lapse ootel. Küll see elu ikka keerutab mulle tolmu silma, mõtlesin endamisi, aga usaldasin kogu protsessi ja liikusin oma suunal edasi, kerge muie näol. Dekreeti minnes jagasin rõõmsalt oma kliendid laiali heade tehnikute vahel ja jäin kaheksaks kuuks koju oma teise pisitütrega. Peale dekreeti naasesin tööle ja teenus töötas nagu võluväel, kuniks tervis hakkas käest minema. Tekkisid seletamatud pearinglused, kehv enesetunne, energiat ei olnud, kaalusin rohkem kui ei kunagi varem ja olin üldiselt koguaeg õnnetu. Kõik mis uurida sai, uuriti arstide poolt ära ega leitud midagi. Kuniks ühel heal päeval kutsus perearst mind vastuvõtule ja tuli välja, et mul on 12 aastat ravimata depressioon ja generaliseerunud ärevushäire, koos paanikahoogudega. Oh well, mõtlesin, mis nüüd siis saab? Kõige mustemast august mäletan, et tulin läbi siiski lahjade antidepressantidega, kuid mõistus tõrkus mõtlemast, et see on minu viimane võimalus, võtta eluaeg ravimeid, mis Sind pikapeale tuimestavad ja millel on kõrvaltoimed. Leidsin teise tee, muutsin oma eluviisi 180 kraadi. Toitumist, harjumusi, mõtlemist. Kuus kuud hiljem kaalusin 30 kilogrammi vähem ja sain aru esimest korda 30 aastaselt, mida tähendab õnnetunne. See päriselt rahulolev, õnnelik tunne, kus Sa oled oma eluga rahul, iseendaga rahul ja Sind on väga keeruline kõigutada.

Ja siis, aastal 2020 tegin kolmandat korda sama sammu ja jäin ootama oma pisipoega. See on see koht, kus ma ütlen, et mu elu muutus. KÕIK muutus!

Kõik mis sobis varem, millega leppisin või tegin kompromisse, enam ei sobinud. Enam ei meeldinud mulle kuulata, kuidas inimesed kurdavad muresid, aga kui ma annan neile nõu ei võta nad midagi ette või ei julge nad seda teha. Enam ei sobinud mulle istuda tööl hommikul seitsmest õhtul kümneni. KÕIK muutus. Jõudsin otsapidi arusaamisele, et ma tahan aidata inimesi, aga soovin aidata neid, kes aitavad ennast. Ja soovin teha tööd, mis mind päriselt kõnetab ning saada rõõmu osaks teiste inimeste õnnestumisest, sest me kõik oleme millegi või kellegi osa, see tähendab, et kui Sina õnnestud, õnnestun ka mina ja vastupidi. Vahetasin elukutset ja minust sai mentor! 

Täna olen coachinud ja mentordanud inimesi läbi nende pimekohtade juba üle kolme aasta! Seega kui tunned, et minu lugu Sind kõnetas, võta minuga julgelt ühendust ja leiame koos lahenduse Sinu väljakutsele.